Sissejuhatus / Kontseptsioon

Tõttöelda on mul äärmiselt kahju, et antud kirjatüki näol on tegemist alles kõige esimese postitusega minu peamiselt pokkeriteemalisest veebipäevikust. Lisaks sellele, et laiema avalikkuse jaoks jäävad minu senise "pokkerikarjääri" kõhedusttekitavad swingid suuremalt jaolt nüüd saladuseks, tunnen ka ise tohutult puudust kas või osalisest arhiivist või mõnest kirjutisest, mis vahendaks mu aasta või kahe taguseid võite-kaotusi ning veel enam - nendega kaasnenud emotsioone. On väga tõenäoline, et paralleelselt pokkerimänguga koheselt blogimist alustades oleks mulle ka kohe maast madalast sissekandeid kommenteerides korralik peapesu tehtud ning võiksin tänasel päeval märksa rahulikumalt magada. Samas on "oleks" täiesti mõttetu mees ning tegelikkuses patsutasin endale juba sõbralikult õlale, et selle blogimise vähemalt nüüdki lõpuks ette võtsin ja kui ma parajasti pokkerit ei mängiks, teeksin omale õllegi välja.

Sarnaselt pokkeriblogile, pole ma kunagi varem ka ühtegi muud päevikut pidanud. Seega on igasugune tagasiside äärmiselt oluline - kutsun kõiki lugejaid üles avaldamaks kommenteerides oma arvamust värske veebipäeviku nii sisulise kui ka vormilise poole suhtes. Palun andke teada igast minupoolsest vajakajäämisest end absoluutselt tagasihoidmata. Olen tavatult kõrge kriitikataluvusega, nii et olge mureta.

---

Oma esimeses sissekandes tundub igati loogiline ennast tutvustada ning teha ülevaade ka loodud blogi peamistest eesmärkidest ning üldisest kontseptsioonist. Ehkki see on minu puhul võrdlemisi ebatavaline, otsustasingi seekord lähtuda loogikast (!) ning seda teha.


Minu näol on tegemist 19-aastase poissmehega, kelle jaoks viimased kuud on olnud võrdlemisi murrangulised. Nimelt sai totaalselt ebaõnnestunud erialavaliku tõttu selleks korraks ülikool pooleli jäetud ning mis peamine - osalt oma põikpäisusest, kuid peamiselt sotsiaal- ning seksuaalelu edendamise nimel ka vanemate kaitsva tiiva alt omaette korterisse elama mindud. See pole aga tõenäoliselt jutt, mida teie, austatud pokkerihuvilised, siia lugema olete tulnud.
Hasartmängudega olen "sina" peal juba õige varajasest noorusest. Ilmselt piirdus minu sõnavara praktiliselt "emme" ning "kommiga", kui ühel ilusal kevadpäeval mingil pidulikul puhul suurema seltskonnaga väljas söömas käisime. Pean tunnistama, et kuigi palju enamat ma kõnealusest ajajärgust ei mäletagi, kuid ilmselt oli siis tavaline, et restorani nurgas seisis paar-kolm ühe käega bandiiti. Ning oh seda rõõmu ja naeru, kui onu abiga masinasse upitatud kopikast pärast kangi tõmbamist kohe mitu-mitu sai. Juba rüblikuikka jõudes Tallinn-Helsingi laevas kasiinoturvameeste eest ära põigeldes vilkuvatesse aparaatidesse raha toppimisest pole arvatavasti kellelegi tarvis rääkidagi.

Õnneks on minusuguste kaitsmiseks Eestis võrldmisi edukalt rakendatud hasartmänguseadus. Suurest paanikast, et oma mängukire rahuldamiseks peaksin ma põhimõtteliselt Tallinna ja Helsingi vahet loksuma hakkama, jõudsin ma 2005. aasta detsembris ringiga internetipokkerini (ning taevale tänu - mitte internetikasiinodeni).
Kuna play-money ei pakkunud viieks minutikski pinget, laadisingi Party Pokerisse esimesed 100 USD. See sai (loomulikult täispangaga) 1/2 Limit Hold 'Em lauas toksides ning pärast iga double-upi limiidi võrra üles liikudes suurema vaeva ning ajakuluta enam kui kümnekordistatud. Kui aga selle ülesliikumise puhul saab rääkida mõnest tunnist, siis kolinal nullini tagasi kukkumise osas räägime minutitest. Igatahes oli tollest hetkest alates pisik küljes ja kuidas veel.

Nii ma olengi selle 2,5 aasta jooksul teinud lugematul arvul deposiite ja proovinud kõikvõimalikke pokkerimänge igas formaadis (cash, MTT, SNG, HU), proovides leida endale sobivaimat. Cash-oute annab aga kokku lugeda kahe käe sõrmedel ning needki summad on laias laastus tagurpidi samasse auku tagasi läinud.

Kuna ma aga füüsilist tööd teha ei soovi, vastutusrikkamaks mõttetööks puudub kvalifikatsioon, kuid elu tahab elamist ning, mis kõige hullem, arved maksmist, siis leidsin, et nüüd on viimane aeg end lõplikult käsile võtta ning mõned järgnevad aastat pokkerist elatuda. Pean häbiga tunnistama, et sarnaseid (ebaõnnestunud) murdepunkte on ette tulnud varemgi, kuid seekord olen astunud kaks äärmiselt olulist (ning loodetavasti otsustavat!) sammu:

- Otsustasin osta Jennifear'ilt (tunnustatud ning tõeliselt edukas SNG-proff, paljude suurepäraste pokkeriartiklite autor, väga hea õpetaja) SNG-kursusi. Esimese 4-tunnise kursuse eest on makstud ning see toimub juba homme. Kui sellest ka vähegi kasu on, kavatsen kõnealust teenust kasutada nii kaua, kuni olen lõplikult ja korralikult võitev mängija.

- Hakkasin pidama veebipäevikut, olles oma sissekannetes lausa piinlikult aus. Teades, et olen kohustatud ka igast oma tildist kogu oma lugejaskonnale raporteerima, on lootust, et eneseuhkuse ning tildi omavahelises võitluses jääb peale esimene ning kogu bankrolliga $100 panustega Blackjacki sessioonid on igaveseks ajalugu.


See viimane punkt võtabki suures osas minu blogipidamise põhieesmärgi kokku. Jah - teen seda eelkõige enda jaoks, kuid olen veendunud, et nii mõnigi eestlane leiab siit endale huvitavat lugemist ning elab huviga kaasmaalase muredele ja rõõmudele kaasa.

Loodan, et blogipidamine saab peagi harjumuseks ning ilmselt on minult oodata paari sissekannet nädalas. Hakkan teid hoidma kursis oma pokkerialaste tegemistega - bankrolli swingidega, tulemustega turniiridel jms. Järgmises postituses plaanin teha ülevaate sessioonist Jennifear'iga.